Kunstnikupositsioon |
Mulle meeldib luuletada joone ja pinna abil, millest tihti sünnivad iselaadsed ja isemeelsed imelikud olendid, kes ei kuulu ei siia- ega sinnapoole tavailma. Luuletamine seejuures võiks tähistada minema hiilimist, vassimist ja tahtlikku mitmemõttelisust, ehk omamoodi väikest mässugi. Olen nimelt veendumusel, et ehedatel, otse läbi kunstniku käe sündinud piltidel on ikka veel väärtus ja mitte ainult nostalgiliselt sentimentaalne. Igapäevaelu on niigi liialt ratsionaalne, sellepärast saan ma kunsti kaudu väljendada asju, mida niisama seletada oleks põrgupiin ja ütlemata keeruline - vahel võiks küsida, et kas on vajagi, kui meil on olemas akna kaudu inimhinge kamorkat valgustavad pildid... Minu töid on kirjeldatud kui sügavaid allusioone, milles kohtub maalähedus ja sünge poeesia. Mis on minu jaoks kunst? Ma arvan et unenägu. Aga ka põllutöö. Piinakamber. Ja kõige lõpuks trepp taevasse. Paljud otsused minu loomingus saavad tehtud intuitiivselt. Teemad, mis mind iseäranis kõnetavad, on tihtilugu udused, aimduvad, peidulised. Ma naudin protsessi, kus ma liigun mööda looklevat teed ja pole ette teada, mis ootab järgmise väikese käänaku taga. Umbes nii, nagu sõidaks kesksuvisel, tolmaval ja rohtukasvanud külateel edasi lihtsalt sellepärast, et näha, mis on järgmise kurvi taga. Mis sest, et pea ümber tiirleb parmupilv ja sääri torgivad nõgesed. Tavaliselt paistab järgmise kurvi taga muidugi seesama võsa ja tolmav tee, aga ometigi tundub ta oma nostalgias põnev ja veetlev. Meelisvaldkonnaks on minu jaoks kujunenud estampgraafika, eriti sügavtrükk. Mind võlub selle mässamise juures esiteks see, et paljuski on tegemist väga füüsilise ja väsitava tööga. Ma usaldan ennast juhusejumalanna hoolde ja tema teebki mu eest kõik asjad ära. Kui välja arvata... Kavandamine (mille ma jätan tavaliselt nii viimasele hetkele kui võimalik), söövitamine (mille jaoks ma kunagi kella pealt täpselt aega ei mõõda), trükiplaadi värviga katmise ja värvi minemapühkimise (mida meeldib mulle teha paljaste kätega, et sõrmeküünealused oleksid pärast mustad nagu agulipoisil) - kogu see raske töö on ikka minu õlul. Mina teen musta tööd ja jumalanna teeb ilmselt siis vist pildi. Vist. Ma ei ole selles viimases päris kindel. Ja teiseks võlub mind see, et ma kunagi päris täpselt ei näi teadvat, milline on lõppresultaat. Graafikasse on alati sisse kodeeritud omamoodi väike üllatus. Olen uudishimulik. Suurema osa ajast ma tegelikult kunsti ei tee, kuigi väljapoole võib see nii näida. Enamus ajast ma hoopis mõtlen. Kui mul oleks mingisugune valikuvabadus, siis ei toodaks ma kunsti ka siis, kui valida antaks. Paraku on lihtsam joosta vastupidises suunas ja teeselda, et mul on see üüratu vabadus valida ja ma olen valinud (täitsa ise!) kunsti. Peamiselt on kujunenud viimase aja tendentsiks, et aastas on see üks õnnis kord, kui ma tõepoolest saan laskuda sinna pimedasse kamorkasse, kus pole midagi muud peale minu ja Kunsti. See juhtub tavaliselt suviti ja kestab umbes kolm kuud jutti. See on nii meeldiv, et kogu ülejäänud aasta ma muust ei mõtlegi, kui ainult happevannidest, raudplaatidest ja ofordinõeltest. |
|